2-aastasel lapsel on soov täiskasvanuga suhelda. Tema sõnavara hakkab
laienema.
-
Laps
hääldab häälikuühendita 1-2-silbilisi sõnu (emme,
issi, anna).
- Laps kasutab lastekeele sõnu (mäm-mäm/mam-mam, papu, tadaa).
- Laps
moodustab sõnades kahesõnalisi agrammatilisi lausungeid (taha uua ehk tahan juua, emme
pall ehk emme, anna pall).
Laps hääldab sõnades
õigesti:
-
Täishäälikuid,
nagu a, e, i, o ja u.
-
Kaashäälikuid,
nagu m, n, p ja t.
Hiljem tulevad lapse kõnesse ahtushäälikud (j, l,
v, h, r, s), täpihäälikud (ä, ö, ü, õ) ja k.
Laps alles õpib sõnu ja häälikuid hääldama, seetõttu on
loomulik, et tema kõnet on mõnikord raske mõista ja häälduses esineb vigu.
Lisaks on sõnu raske hääldada seetõttu, et keele ja huulte liigutused ei ole
veel piisavalt täpsed.
Hääldusvead,
mis on 2-aastase lapse kõnes eakohased:
-
Hääliku
asendamine lihtsamini hääldatava häälikuga (nt aten ehk aken, kalu ehk karu, iti ehk issi).
- Häälikute ja silpide sõnadest ärajätmine (kau ehk karu, koe
ehk koer, uua ehk
juua).
-
Keeletipuhäälikute (l, n, t, s)
hääldamine hammastevaheliselt (keel on õrnalt hammaste vahele lükatud).
Pöörduge lapsega logopeedi
vastuvõtule, kui:
- Lapsel ei ole huvi
täiskasvanuga suhelda.
- Laps ei kasuta enda
väljendamiseks sõnu (nt tita, aua, papu, tadaa).
- Laps ei moodusta
kahesõnalist lausungit (nt anna pall).
- Laps ei kasuta oma kõnes
täishäälikuid (a, e, i o, u, ä).
- Laps ei kasuta oma kõnes
kaashäälikuid (m, n, p ja t).